Aino Bach

Veel õpilasena liitus ta demokraatlike kunstnikega. Sel perioodil sai ta tuttavaks oma tulevase mehe, Kaarel Liimandiga. 1937.a. reisis Bach Prantsusmaale ja Saksamaale.

1940. a. - 1941. a. õpetas ta graafikat K. Mäe Riiklikus Kunstikeskkoolis. Sõja ajal elas ta Venemaal, Jaroslavis kunstnikke kollektiivis. 1944. a. elas ta Tartus ja 1946. a. Tallinnas.

Bach’i töö jagatakse kolme perioodi: enne sõda, sõjaaegne ja pärast sõda. Tema spetsialiteet oli sügavtrükitehnika, täpsemini akvatinta ja kuivnõel ning värviline monotüüpia. 1930. a. valis Bach tihti loomingu teemaks mõtlikud naised (“Naine kitarriga”, 1936, “Ema lapsega”, 1937, “Naine peegliga”, 1937) ning töölised (“Tööline”, 1935) ja haritlased (K. Merilaasi portree). Tema illustratsioone raamatule “Mustlaste muinasjutud” (1938), peetaks ta varasema perioodi parimaks tööks.

Jaroslavis oli ta üks Jaroslavi kunstnikke liidu algatajatest, olles selle liidu sekretär. Ta Jaroslavi perioodi töödesse kuuluvad “Kodutu”, 1943 ja Kindralleitnant L. Pärna portree, 1943.a.

“Magav laps”, 1955, ja “Akt”, 1958 on kaks ta populaarsematest loomingutest hilisematest aastatest, siis kui ta valis graafika enda peamiseks kunstiviisiks. Nendes töödes on märgata ta arenevat süžeede iseloomu tabamist.

2003. a. peeti seminaride sari “Eesti esimesed naiskunstnikud” Adamson Ericu Muuseumis, mille ühe pealkirjaks oli “Naiskunstnik ja ta ajastu: Aino Bach”.

Bach suri 6. augustil, 1980. a. Tallinnas.