Julius Gentalen

Kunstnikuna Eestis ja Saksamaal Pärast õpinguid töötas Gentalen erialaselt mitmel töökohal, sh mitmes ministeeriumis. Samas suutis ta töö kõrvalt luua ning osaleda aktiivselt kunstielu organiseerimises, tõustes üheks erksamaks 1930ndate autoriks. Nii esines ta näitustel Lätis, Leedus, Poolas, Ungaris, Itaalias, Hollandis - Gentalenil oli haaret. Juba tulid ka esimesed ostud välismuuseumitelt, Rooma kohalik linnamuuseum soetas endale ühe Tallinna sadamavaate, Riia kunstimuuseum Lõuna-Eesti maastiku. Valik on ka loomulik: juba 30ndatel moodustasid Gentaleni loomingu teraviku linnavaated (eriti Tallinna vanalinna) ning maastikupildid. Maalilisel Viljandimaal kasvanuna oli Gentalen oma maaliloomingus romantik, keda võlusid lisaks huvitavatele vormidele ka valguse vahelduvad seisundid, muutuvad atmosfäärid ja värvide kirevus. Gentaleni inspiratsiooniallikad olid kodumaal: sadamad, metsad, õhtud. Need jõudsid kiirelt ka siinsete muuseumite huviorbiiti ning nii on teatud osa varasest Gentaleni loomingust turvaliselt riiklikes hoidlates, samas kui mitmete suurettevõtete (nt Eesti Lihaekspordi) ja eraisikute kätte jõudnud tööde saatus on pärast aastakümneid teadmata ning võib oletada, et omaaegse riigistamise käigus on nii mõndagi ka hävitatud. 1930ndate lõpul tegi Gentalen mitu loomingulist reisi Euroopasse, jõudes läbi Ungari, Saksamaa ja Austria ka Itaaliasse. Vaevalt oskas ta arvata, et juba mõne aasta pärast on ta taas reisil, kuid seekord sunnitult. Eestist lahkuski Gentalen koos perekonnaga Saksamaale, kus ta viibis Kempteni põgenikelaagris. On tõeliselt üllatav, kuidas ta laagri rasketes oludes viibides jätkas kunsti loomist ning mitte väikeste visandite, vaid suurte seinamaalide ja pannoode näol. Nii meenutab üks välis-eesti ajaleht hiljem, kuidas „kommunistid olid need, kes muutsid kirikud hobusetallideks, kuid pagulaspõlves on visad ja ettevõtlikud eestlased need, kes hobusetallidest teevad - kultuurhooneid!” Artikkel kõnelebki Gentalenist ning tema pannoodest Kemptenis asuvates endises söelaos ja hobusetallis, kuhu rajati meelelahutusruum ning kino- ja einesaalid. Artikkel meenutab, et seekord maalis Gentalen figuraalkompositsioone, mille teemaks oli - mitte eriti üllatuslikult - Eesti. Nappide vahendite kiuste suurena teostatud maalides oli teemadeks kaubandus, merendus, haridus, põllumehed, aga ka eesti rahvariietes noorpaar. Pannood valmisid ka Kempteni lastehaiglale (1946) ja Altenstadti näitusele (1946). Kuna Kempten asub Alpide lähedal, ammutas Gentalen ka sealt hulgaliselt inspiratsiooni. Käesolevas valikuski on hulgaliselt väikesemõõtmelisi akvarelle ja joonistusi, mis valminud vabas õhus otse „objektil” viibides. Need omal ajal populaarseks muutunud vabaõhumaalid näitavad Gentaleni kui suurepärast atmosfääri tabajat, kes suudab tabada Alpide kerget õhustikku. On märkimisväärne, et lahkudes USAsse pakkis Gentalen esmatähtsate esemete seas kaasa ka need tööd.

Ameerika Ühendriikides USAs võttis Gentaleni ja tema perekonda vastu kohalik seenekasvatusfirma, mis aitas teisigi pagulasi. Raamatupidajana tööle asunud Gentalen võis rõõmustada, sest esiteks sai ta jalad alla, ent teisalt ka seetõttu, et Catskilli loodus oli samavõrd inspireeriv kui Viljandi ümbrus või Alpid. Kui mitmed pagulased töötasid farmis mõne aasta, et leida seejärel tulusam tööots, siis Gentalen jäi. Ja maalis. Gentaleni sealsest maaliloomingust on teada vähe. Kunstnik, kes vabas Eestis kuulus kõige aktiivsemate autorite sekka, kes esindas eesti kunsti välisnäitustel ja -kogudes ning kelle loomingut soetasid endale regulaarselt siinsed muuseumid, oli pärast sõda Eestist ja Eesti kunstielust täielikult ära lõigatud. Nii avanebki alles nüüd esimene võimalus näha Julius Gentaleni paguluses valminud loomingupärandit. Terviklik valik õlimaalidest ja akvarellidest näitab meile küpset kunstnikku, kellel on kindel väljakujunenud käekiri ning meelisteemad. See ei ole enam otsinguline autor, kes iga tööga haarab millegi uue järele. Gentalen on siin rahulikult omas laadis töötav kunstnik, kelle jaoks maalimine on samavõrd sisemine vajadus kui harjumuspära. Gentaleni toonaste lemmikteemade sekka kuuluvad sadamavaated, looduspildid ning linnavaated. Nii näeme ka paarkümmend aastat pärast Eestist lahkumist endiselt tema töödel Oleviste kirikut, Tallinna sadamat, vanalinna müüre... Kunstnikuna oli tal hiilgav pildiline mälu, kuid teadaolevalt võttis ta Eestist lahkudes kaasa ka fotod oma varastest töödest, maalides fotode järgi ka oma 1930ndate loomingut uuesti ümber. Gentalen on varjamatult romantiline. Ajal, mil maailmas möllasid kunstiuuendused ning tehti kehakunsti, maalis Gentalen Catskilli maastikke, imetles õhtuseid sadamaid või nostalgitses looduse keskel. Tema jaoks oli kunst varjupaik. Siit leidis ta atmosfääri ja meeleolu, mis tõstis argipäevast välja, kõrgemale. Oluline on võimalikult mõjusate ja ilusate värvide kokkupanemine, turvalise keskkonna ülesmaalimine, rahu otsimine. Üha enam pöördub Gentaleni tähelepanu kunstisisestelt eesmärkidelt lihtsale elule ja selles lootuse ning õnne leidmisele, maalides Eesti rannikuelu, jõule, tuuleveskeid, talusid. Kahtlemata oli Gentalen omas ajas konservatiivne maalija, kuid võrreldes tema siiajäänud eakaaslastega näeme, et valitseb teatud põlvkondlik hoiak. Mitmed „Pallases” õppinud jätkasid läbi 1960ndate kuni 1970ndateni endistviisi traditsioonilise maastikumaaliga, manifesteerides nii oma sõltumatust ajastu painest ning igatsust „vanade heade” aegade järgi. Gentalen oli ka USAs mitme prestiižse kunstiühingu liige, esines näitustel ning töötas kunstiõpetajana. Julius Gentalen suri 1966. aastal.